Erinevad kütused kütteallikatena
Kütused jagunevad oma agregaatolekult tahketeks, vedelateks ja gaasilisteks (küttegaas). Kõik tahked, vedelad ja gaasilised kütused võivad olla kas looduslikud või tehiskütused.
Looduslikud tahked kütused on puit, turvas, pruunsüsi, ligniit, kivisüsi, antratsiit, põlevkivi. Tahke tehiskütus on näiteks koks.
Looduslik vedelkütus on nafta, tehisvedelkütused aga raske kütteõli (masuut), kerge kütteõli (ahjukütus, küttepetrool), diiselkütus, bensiin, põlevkiviõli.
Looduslik gaaskütus on looduslik gaas, tehisgaasid aga generaatorgaas, kõrgahjugaas, põlevkivigaas.
Fossiilkütuste all mõeldakse põlevkivi, erinevaid söeliike, naftat, maagaasi ja teisi mittetaastuvaid fossiilsest orgaanilisest ainest pärinevaid kütusena kasutatavaid põlev-maavarasid.
Biokütuste all mõeldakse bioloogilist päritolu ja organismide elutegevuse tagajärjel tekkinud ning taastuvuse piirides otseselt kütustena kasutatavaid või spetsiaalselt kütusteks töödeldud (vääristatud) tahkeid, vedelaid või gaasilisi aineid. Seega kuuluvad biokütuste hulka puit, roog, energeetilised kultuurid, bioloogilise päritoluga põllumajandus-, tööstus- ja olmejäätmed ning nende tahked, vedelad ja gaasilised töötlemissaadused, kuid täna mitte turvas – isegi siis, kui teda kasutatakse taastuvuse piirides.
Tahkete kütuste puhul huvitab meid eeskätt kütuse kütteväärtus, elementaarkoostis, niiskus, mineraalosa sisaldus, lendosised, koks ja tuhasisaldus. Vedelkütuste puhul tuleb arvestada mõningaid vedelikele iseloomulikke omadusi, nagu viskoossus, hangumistemperatuur, leekpunkti temperatuur, süttimistemperatuur.
Kütteallikana võib olla tahkekütus, puiduhalud, puitgraanulid, kivisüsi jne. Aga ka näiteks maagaas, kütteõli või hoopis näiteks päikeseenergiat kasutavad soojuspumbad. Põhiline, mida jälgida, oleks pikaajaline küttesüsteemi kasutuskulu ja mugavus. Samas kehtib reegel, et mida mugavam ja automatiseeritum on küttesüsteem, seda kallim on selle väljaehitamise kulu.
Oleme abiks erinevate kütuste kasutuselevõtmise hindamisel.